Järgnevalt selgitan millistel tingimustel on tööandjal maksuvabalt võimalik töötajale maksta isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist.
Thank you for reading this post, don't forget to subscribe!Vabariigi valituse määruse kehtestatud korra alusel saab maksta isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist tööalaste sõitude puhul:
- ametnikule;
- töötajale (töölepingu seaduse tähenduses) ja
- juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele.
Seega näiteks äriühingu omanikule või võlaõigus lepingu alusel teenust osutavale isikule antud määruse alusel maksuvaba hüvitist maksta ei saa. Kuid neile on võimalik juriidilise isiku huvides tehtud kulutused hüvitada TuMS § 12 lg 3 alusel, kui need on dokumentaalselt tõendatud. Nimetatud Tulumaksuseaduse paragrahv 12 lõige 3 ütleb:
Füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumntidega tõestatud kulu hüvitis, riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse makstud või kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida kasutatakse seoses ettevõtlusega. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksustamisele on kohaldatud eraldi tingimused ja piirmäärad.
Millise sõiduki eest saab maksta maksuvaba hüvitist?
Hüvitist saab maksta sõiduauto eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Seega ei pea sõiduauto olema kasutaja isiklikus omanduses, kuid tuleb tõendada selle kasutusõigust. Kasutamisõigus on fikseeritud kas sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku koostatud volikirjas. Sõiduautoks loetakse M1 ja M1G kategooria sõidukeid. Kui hüvitist makstakse puudega isikule võib erandkorras hüvitada igasuguse mootorsõiduki kasutamise kulud.
Millised on maksuvaba hüvitise maksmiseks vajalikud alusdokumendid?
Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, milles näidatakse hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele lisatakse sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.
Maksuvaba hüvitist on võimalik maksta vaid sõidupäeviku pidamisel. Sõidupäevik peab sisaldama:
- sõiduautot kasutava isiku andmeid;
- sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid;
- läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu (ehk odomeetrinäit) iga töösõidu korral ning
- iga sõidu kuupäeva ja eesmärki.
Sõidupäevikut võib pidada nii elektrooniliselt, kui käsitsi. Oluline on, et see sisaldaks kõiki eelpool nimetatud andmeid. Sellest tulenevalt ei saa maksuvaba hüvitist maksta ette, vaid ainult juba tehtud sõitude eest.
Juhul kui isikliku sõiduauto hüvitist makstakse ilma sõidupäevikut pidamata, on tegemist palgatuluga ja see tuleb deklareerida TSD lisas 1 (mitteresidendi puhul lisas 2).
Maksuvaba hüvitise piirmäärad
Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite kuni 30 senti/km, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuu kohta. See tähendab, et tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, kuid maksuvabastuse saamiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära. Seega näiteks kui tööandja kehtestab kilomeetri hinnaks 1 euro, siis sellest 70 senti kuulub maksustamisele.
Hüvitist võib maksta ka summeeritult ehk ühes kuus kassapõhiselt rohkem, kui 335 eurot, kuid seejuures tuleb jälgida, et hüvitist ei arvestata ühe kuu kohta rohkem, kui maksuvaba piirmäär lubab.
Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks ja see tuleb deklareerida TSD lisas 4 samas kuus, millal piirmäära ületatud osa välja maksti. Erisoodustuse arvestust tuleb pidada iga kuu kohta eraldi.
Kui füüsiline isik saab maksuvaba hüvitist mitmelt tööandjalt korraga, rakendatakse 335 eurost piirmäära iga tööandja kohta eraldi. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kuultusi (nt kütus, parkimine jne).
Määruses sätestatud maksuvabad piirmäärad ei ole tegelike kuludega. Tulumaksuseadus sätestab küll, et füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõestatud kulu hüvitis, kuid sätestab ka selle, et seda lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksmiseks on kohaldatud eraldi tingimused ja piirmäärad. Kuna isikliku sõiduauto kasutamise hüvitisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad, siis kuludokumentide alusel isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamine (nt parkimistasu, rehvivahetus, jooksva remondikulu jms) on erisoodustus.
Erandina saab kuludokumendi alusel isikliku sõiduauto kulud hüvitada, kui minnakse selle sõiduautoga lähetusse. Sel juhul lähtutakse nende kulude hüvitamisel lähetuse määrusest.
Millal on töö ja elukoha vahelise sõitude hüvitamine maksuvaba?
Reeglina töö ja elukohavahelisi sõite töösõitudeks ei loeta. Kuid teatud olukorras saab seda teha. Seda juhul, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- ja rahakuluga. Sellisel juhul näidatakse need sõidud sõidupäevikus sõidueesmärgina kodu ja töökoha vahelisteks sõitudeks ja neid võib hüvitada üldise piirmäära ulatuses. Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et töötajal on nii mugav.
Maksuvabalt on neid sõite võimalik hüvitada eelkõige tööandja tegevuse toimimiseks. See tähendab, et hüvitise saamiseks peab olema tööandja poolne huvi ja vajadusel peab tööandja suutma seda põhjendada.
Hüvitise deklareerimine
Kõik tööandjad, kes on kalendiaastas teinud füüsilisele isikule väljamakseid isikliku sõiduauto kasutamise eest, on kohustatud väljamaksetele järgneval aastal esitama Maksu- Tolliametis vormi INF 14. INF 14 deklareeritakse kõik hüvitise summad koos piirmäära ületava osaga.
